Tänapäevased sõidukid omavad keerukaid elektroonilisi süsteeme, mistõttu on nende remondi jaoks oluline OBD (On-Board Diagnostics) diagnostikasüsteemide olemasolu. Nende abil on võimalik jälgida mootori ja teiste sõiduki süsteemide tööd reaalajas. Esitame OBD ajaloo lühiülevaates ning mõtiskleme, mis asendab seda lahendust tulevikus.

OBD I – elektroonilise diagnostika algus

OBD I süsteem ilmus 20. sajandi 80ndatel aastatel vastusena vajadusele paremini kontrollida heitgaaside emissioone. See oli siiski väga lihtne süsteem ning selle funktsionaalsus erines sõltuvalt sõiduki tootjast. OBD I võimaldas peamiselt avastada kütusesüsteemi ja heitgaaside emissiooniga seotud vigu, kuid ühtset standardit ei eksisteerinud – iga tootja kasutas oma pistikuid, kommunikatsiooniprotokolle ja veakoodesi.

OBD II – standard, mis revolutsioneeris diagnostikat

OBD I piirangutele reageerides võeti 20. sajandi 90ndate aastate keskel kasutusele OBD II süsteem. USA-s muutus see kohustuslikuks kõigile uutele sõidukitele alates 1996. aastast, Euroopas võeti see kasutusele järk-järgult alates 2001. aastast (bensiinimootoriga sõidukite puhul) ja 2004. aastast (diiselmootoriga sõidukite puhul).

Millega erineb OBD II oma eelkäijast?

OBD II tutvustas ühist diagnostikapistikut (16-kontaktiline) ning ühtset rikete koodide komplekti (nn DTC koodid – Diagnostic Trouble Codes). OBD II võimaldab ka lugeda paljusid andmeid reaalajas, nagu mootori temperatuur, kütuse-õhu segu koostis, rõhk imekollektoris või mootori pöörlemissagedus. See tagab laiema jälgitavate parameetrite spektri.

Süsteem jälgib pidevalt katalüsaatori, lambda-andureid, heitgaaside tagasiringluse süsteemi (EGR) ja teiste emissioonidele mõju avaldavate elementide tõhusust. Kõige olulisem sõidukite kasutajate ja mehaanikute vaatenurgast on see, et tänu OBD II-le on võimalik kasutada universaalseid diagnostikaskanereid ja mobiilirakendusi, mis võimaldavad kasutajatel iseseisvalt jälgida sõiduki seisukorda.

Mis edasi? Kas läheneb OBD III?

Kuigi OBD II töötab juba üle kahe aastakümne, jäävad selle põhiprintsiibid aktuaalseks. Siiski sunnib tehnoloogia areng ja muutuvad keskkonnanõuded edasi muutuma. Aastaid on räägitud OBD III kontseptsioonist, kuigi see pole veel ametlikult defineeritud.

Milline peaks olema OBD III? Kaugdiagnostika…

Võtmemuudatus sõidukite diagnostikas toimub meie silme all. Kuigi üldiselt ei kasutata nimetust “OBD III”, peab tulevikus kahtlemata uueks standardiks saama diagnostikaandmete edastamine reaalajas. Sõltumatu autoturg võitleb selle eest, et need andmed jõuaksid mitte ainult autotootjate volitatud teeninduskeskustesse, vaid ka sõltumatutesse töökodadesse. Plaanides on ka kaugelt osa informatsiooni edastamine vastavatele organitele (nt emissioonikontrolli jaamadele või keskkonnakaitse asutustele).

Kaugdiagnostika printsiip on lihtne. Rikkega sõiduk võiks kohe remondile kutsuda või saada teate läheneva kontrolli vajaduse kohta. Tulevaste diagnostikasüsteemide versioonid peavad olema integreeritud intelligentsete juhi abisüsteemidega ja sõiduki autonoomsete funktsioonidega, võimaldades terviklikku tehnilise seisukorra juhtimist.

Kas OBD II asendatakse?

Kuigi midagi sellist nagu OBD III standard pole veel ametlikult normina vastu võetud, leiavad paljud selle kontseptsiooni elemendid juba praegu kajastust kaasaegsetes sõidukites. Tootjad rakendavad kaugjälgimise funktsioone, OTA (over-the-air) värskendusi ja telemeetilisi süsteeme, mis märkimisväärselt laiendavad klassikalise OBD II võimalusi.

Tulevikus on tõenäoline mitte niivõrd OBD II asendamine ühe uue süsteemiga, kuivõrd selle evolutsioon intelligentsemate, ühendatud diagnostikalahenduste suunas. Võtmeroll on siin ka andmeturvalisusel ja juhtide privaatsusel, kuna kaugdiagnostika on seotud vajadusega edastada ja hoida suurt kogust informatsiooni.