Autode osade taastamine on teema, mis esmapilgul tundub ilmselge valikuna: ökoloogiline alternatiiv uute komponentide tootmisele ning soodne finantsvõimalus autojuhtidele. Tegelikkuses on olukord palju keerulisem. Et tõeliselt rääkida kokkuhoiust – olgu see majanduslik või keskkonnaalane – peab see protsess vastama kindlatele kvaliteedi- ja tehnoloogianõuetele, väidab Stanislav Butenko, CarRecycling’i juhatuse esimees.

CLEPA (Euroopa autotööstuse tarnijate ühenduse) aruande kohaselt võib mõnede komponentide taastamine vähendada CO₂ heidet isegi kuni 60% võrreldes uute osade tootmisega. Kuid see efekt esineb ainult siis, kui protsess ise on optimeeritud energiatarbimise, transpordi ja komponentide kvaliteedi osas.

– Kui energiatarbimine lahtivõtmisel, puhastamisel või transportimisel on liiga kõrge, võib taastamine osutuda vähem ökoloogiliseks kui uue osa valmistamine. Võtmetähtsusega on ka taastatud elementide vastupidavus ja kvaliteet – sagedamad rikked võivad pikas perspektiivis põhjustada suuremat keskkonnakoormust, ütleb CarRecycling’i juht.

Taastamise majandus – millal tasub ära?

Finantsvaatenurgast peetakse taastamist sageli kasulikuks lahenduseks – kulud on tavaliselt 30–50% madalamad võrreldes uute osade ostuga. Vanemate autode omanikele, kellele pole uusi osi saadaval, on taastamine mõnikord isegi ainus mõistlik valik. Teisalt – kaasaegsed elektroonilised komponendid, nagu juhi abistamissüsteemid (ADAS) või juhtimismoodulid, nõuavad täpseid protseduure, spetsiaalset varustust ja tarkvara uuendusi. Nende puhul võib taastamine olla mitte ainult kallis, vaid ka riskantne, sest vead võivad põhjustada kogu sõiduki vale töötamist.

Standardite puudumine suurim turuprobleem

Üks peamisi taastamistööstuse probleeme on ühetaoliste kvaliteedistandardite puudumine. Kui osa ettevõtteid töötab vastavalt OEM (originaalosade tootjate) protseduuridele, rakendavad teised odavaid remondi meetodeid, arvestamata vajalike testide ja materjalidega. See põhjustab tohutu kvaliteedierinevused, mis mõjutavad kasutajate ohutust ja kogu järelturuimaget.

2023. aasta CLEPA aruande kohaselt ületas taastatud osade turu väärtus Euroopa Liidus 10 miljardit eurot ja kasvab umbes 6% aastas. Kõige rohkem võidavad sõltumatud töökojad ja Kesk- ja Ida-Euroopa tarbijad. Ka kodumaine turg areneb dünaamiliselt. Autotaaskasutusfirmade liidu andmetel kasvas taastatud osade nõudlus viimase kolme aasta jooksul 24%, eriti diisli- ja veoautode segmendis.

– Autode osade taastamine võib olla kasulik – nii rahakotile kui planeedile. Vajalik on aga, et seda protsessi teostatakse kontrollitud, läbipaistva viisi ja kõrgete kvaliteedinormide kohaselt. Ilma selleta muutub taastamine vaid ajutiseks lahenduseks, mis võib tekitada rohkem probleeme kui kokkuhoidu. Täna pole taastamine niivõrd vajadus kui teadlik valik – põhinedes andmetel, mitte intuitsioonil. See on otsus, mis peaks arvestama kogu toote elutsüklit, selle mõju keskkonnale ja kasutajate ohutust. Aga lõplik vastus küsimusele: kas tasub? – peaks alati sõltuma konkreetsest juhtumist, kokkuvõtteks ütleb Stanislav Butenko, CarRecycling’i juhatuse esimees.