Euroopa Liidu plaanid, mis näevad ette alates 2035. aastast kohustuse müüa ainult nullemissiooniga sõidukeid, läbivad praegu ümberhindamist. Kuid selle debati taga peitub laiem küsimus – kuidas saab Euroopa säilitada oma globaalset konkurentsivõimet ja tööstuslikku tähtsust sügava kliimamuutuse ajal?

Kas Euroopa suudab juhtida rohelist transformatsiooni, kaotamata seejuures oma tööstuslikku jõudu?

Euroopa autotööstus – kontinendi majanduse alus – seisab täna silmitsi väljakutsete laviiniga. Väljastpoolt kasvav protektsionismi laine ja ebastabiilsed kaubanduslikud tingimused raskendavad planeerimist ja investeeringuid. Seestpoolt – ambitsioonikas regulatiivne raamistik CO₂ heitkoguste osas sunnib muutma tehnoloogiaid, milleks ei ole turgu ega praegused tehnoloogilised võimalused veel valmis. See ohtlik segu on midagi enamat kui üleminekukriis. See on test: kas Euroopa suudab läbida rohelise transformatsiooni, kaotamata oma tööstuslikku DNA-d?

Autoosade tootjad tunnevad üha suuremat kulurõhku ja väikesed ning keskmised ettevõtted sektoris balansseerivad üha sagedamini pankroti äärel. Kliimamääruste järgimise kulud kasvavad ja kaubandusbarjäärid paljunevad. Investeeringud aeglustuvad ja ettevõtted kaaluvad Euroopast väljakolimist – kohtadesse, mis on etteennustatavamad ja vähem kulukad. Töökohtade kaotus ei ole enam risk, vaid igapäevasus – alates spetsialiseerunud tehasetöötajatest kuni insenerideni.

Maailmas, kus kõik on kallis – alates energiast ja tööjõust kuni regulatiivsete nõueteni – peame endalt küsima: mis teeb Euroopa täna konkurentsivõimeliseks? Lisaks eskaleeruvad geopoliitilised pinged. Uued Ameerika tollimaksud on juba häirinud globaalseid tarneahelaid ja suhted Hiinaga on koormatud muredega turule ligipääsu ja komponentidest sõltuvuse pärast. Hiina ekspordipiirangud kriitiliste toorainete osas – näiteks haruldaste muldmetallide, mis on vajalikud elektriautode tootmiseks – näitasid, kui habras on täna Euroopa tööstuslik iseseisvus.

Häiresignaal Euroopa majandusele

Ilma koordineeritud vastuseta riskib Euroopa sattuda lõksu ülemäärase reguleerimise ja kaubandushäirete vahele. CO₂ heitkoguste trahvide ajutine leevendamine on samm õiges suunas, kuid ei lahenda sügavamat probleemi – regulatiivset teed, mis võib tõsiselt kahjustada innovatsiooni ja tulevasi investeeringuid sektoris.

Euroopa Komisjon tutvustas märtsis nn Automotive Action Plan’i, mis kinnitab autotööstuse strateegilist tähtsust. Kuid pakutud meetmed on liiga konservatiivsed. Ilma suurema hooga, otsustavuse ja laiema perspektiivita võib Euroopa kaotada oma tööstuspositsiooni ja sellega kaasnevalt – töökohti noortele, lisandväärtust EL turul ja maksutulu liikmesriikidele.

Mida tuleb teha kursi muutmiseks?

Euroopa Autoosade Tootjate Assotsiatsiooni (CLEPA) hinnangul peab Euroopa kursi muutmiseks võtma konkreetseid meetmeid kolmel võtmerintjal.

Esiteks on vajalik tasakaalu taastamine kaubandussuhetes ja rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine. Vaja on taastada vastastikuse toimamise põhimõtted kaubanduses Hiinaga ja tagada aus ligipääs turgudele. Oluline saab olema ka uus, tasakaalustatud kaubandusleping USA-ga – jätkuv tollimaksude eskaleerimine ähvardab süvendada ebastabiilsust ja raskendab Euroopa ettevõtete tegevust mõlemal pool Atlandi ookeani. Paralleelselt peaks EL kiirendama selliste kokkulepete nagu Mercosur ratifitseerimist, et diversifitseerida vahetuse suundi ja suurendada majanduslikku vastupidavust.

Teiseks peab EL kliimapraktika põhinema tehnoloogilisel avatusel. Keskendmine ainult elektromobiilsusele on riskantne lihtsustamine. Paralleelne toetus vesinikule, alternatiivkütustele, hübriidlahendustele või sünteetilistele kütustele on vajalik, et võimaldada erinevatel turusegmentidel transformatsiooni vastavalt nende võimalustele ja vajadustele. Regulatsioonid, mis liiga jäigalt peale suruvad ühe tehnoloogilise mudeli, piiravad innovatsiooni, tõstavad kulusid ja ei vasta paljude riikide ja tootjate tegelikkusele. Juba täna näitavad prognoosid, et 2025. aastal on elektri- ja hübriidsõidukite plug-in tootmine üle 1,25 miljoni ühiku madalam kui kavandati veel kaks aastat tagasi – muuhulgas regulatiivse ebakindluse ja piiratud fiskaaltoetuse tõttu.

Ja lõpuks – kliimaambitsioone tuleb sisse ehitada tööstusreaalsustesse. Euroopa ei saa loobuda oma tootmisvõimsuste ülesehitamisest ja vastupidavatest tarneahelatest – nii akudele, elektrimootoritele kui ka kaasaegsetele sisepõlemismootoritele. Strateegiline autonoomia ei ole võimalik ilma tehnoloogilise mitmekesisuse ja süsteemse vastupidavuseta. Euroopa kliima- ja tööstuspoliitika peaksid käima käsikäes – vastasel juhul viivad need konkurentsivõime tugevdamise asemel selle erosioonini.

„Euroopa vajab täna vähem suuri loosungeid ja rohkem pragmaatilist lähenemist transformatsioonile. Rohelised eesmärgid on olulised – keegi seda ei vaidle – kuid nende teostamine peab arvestama tööstuse tegelike võimalustega, ühiskondliku meeleolude ja globaalse majandusliku keskkonnaga. Seda muutust ei saa läbi viia vastu tegelikkust. Meil on vaja tehnoloogilist pluralismi, ennustatavaid mängureegleid ja strateegiat, mis tasakaalustab keskkonna vajadusi majanduse seisukorraga. Täna tehtud otsused määravad kindlaks Euroopa koha tulevases tööstuskorralduses. 2035. aastal me ei taha endale küsimust esitada: miks kaotasime selle, mida oleksime võinud kaitsta? Seetõttu on praegusel EL institutsioonide ametiajal oluline tähendus. See on hetk, mil ühendada kliimaambitsioone vastutusega Euroopa tööstuse tuleviku eest,” – ütleb Tomasz Bęben, Autoosade Edasimüüjate ja Tootjate Assotsiatsiooni (SDCM) juhatuse esimees, CLEPA juhatuse liige.